Hirss arvatakse olevat maailma kõige iidsem teraviljakultuur, mida kasvatati Aasias ja Põhja-Aafrikas eelajaloolistest aegadest, kuid ei teata, kust see täpselt pärineb. Hiinas on hirssi kultuurtaimena kasvatatud ligi 10 000 aastat ja oli olulisim toit riisi avastamiseni. Piiblilugudest on teada, et Egiptuses valmistati hirsist hapendamata leiba. Hirss on tänapäevalgi oluline toiduaine hindudele, aafriklastele, hiinlastele ja slaavlastele.
Hirsitaim kasvab ka sellistes klimaatilistes tingimustes, kus nisu ja oder ei ole suutelised kasvama. Euroopas tarvitati hirssi laialdaselt keskajal, enne kartuli ja maisi tulekut ning eriti Ida-Euroopas on ta siiani populaarne. Peamised tootjad tänapäeval on India, Hiina ja Aafrika. Hirsil on palju erinevaid sorte, tuntumad on harilik hirss, itaalia kukeleib, väike hirss, harilik sorgo ja abessiinia lembehein ehk teff.
Itaalia kukeleib: Hiinas püha taim. Praegu tuntum liik USA-s loomatoiduna. Venemaal kasvatatakse seda pudru valmistamiseks. Inglismaal lindude toitmiseks. Eestis kasvatatakse kukeliba vahel dekoratiivtaimena aedades.
Väike hirss: kasvatatakse põhiliselt Indias. Talub teistest liikidest paremini kuivust ja üleujutusi.
Harilik sorgo: Aafrikas ja Aasias on seda kasvatatud üle 4000 aasta. Sorgo on maailmas nisu, riisi, maisi ja odra järel kõige enam söödav teravili. Sorgot on umbes 70 sorti, ta on troopiliste ja subtroopiliste alade taim ja kasvab piirkondades, mis on riisi, nisu ja maisi jaoks liiga kuivad, talub hästi nii vihmast kui ka põuast kliimat. Sorgo on toiteväärtuselt sarnane maisiga, kuid sisaldab rohkem valku ja tärklist ning vähem rasva. Sorgos on rauda, kaaliumi, fosforit. Sorgot kasutatakse tangude ja mannana.
Abessiinia lembhein ehk teff: pärit Aafrikast, Etioopiast. Teffi baasil tehakse ka energiat andvat toitu faffat, mis koosneb peeneks jahvatatud teffist, kikerhernestest, kooritud piimast, suhkrust ja soolast.
Hirsiga saab asendada enamus teravilju, kuid selle tugev maitse ei meeldi kõigile. Hirsist keedetakse putru, lisatakse suppidesse, omlettidesse, kotletimassi, pudingutesse, müslisse. Hirsitangu kasutatakse, eriti Aafrikas, alkohoolsete jookide, näiteks õlle tootmiseks. Hirss sobib idandamiseks. Kuivatatud, jahvatatud, idandatud hirssi kasutatakse küpsetiste rikastamiseks koos nisu või riisijahuga. Enne keetmist on soovitav hirsitangu sooja veega pesta või kupatada. Veel võib hirssi röstida või väheses õlis kuumutada, mis annab meeldiva pähklise maitse.
Hirss on üks vähestest leeliselistest teraviljadest. Hirssi on väga kerge seedida, ta on harva allergiat tekitav ning ei sisalda gluteeni. Omapärase, pisut mõrkja maitse annab hirsile kõrge ränihappe sisaldus, millel on positiivne mõju vere kolesteroolitasemele ja luudele. Hirss ergutab inimese närvisüsteemi ja meeleelundkonna tegevust, kiirendab ainevahetust. Hirss on hinnatud mineraalide allikas. Hirsiterades on palju fosforit ja magneesiumi, leidub ka kaaliumi, tsinki ja vaske ning mitmeid B-grupi vitamiine.
Toitumisalane teave 100g hirsi kohta:
Energia 378 kcal
Rasvad 4,2 g
Süsivesikud 73 g
Valgud 11 g
Kiudained 9 g