Spelta on ürgnisu, millest aretati välja pehme nisu, erineb teistest nisusortidest selle poolest, et tuum on tugevalt väliskesta küljes kinni. Kõige levinuma arvamuse kohaselt kujunes spelta teraviljana välja nüüdse Iraani aladel aastail 5000–7000 eKr. Alguses koguti saaki looduses vabalt kasvavatelt taimedelt, hiljem, seoses maaharimise arenguga, hakati seda teravilja kasvatama. Spelta plussid olid vähenõudlikkus kasvutingimuste suhtes, vastupidavus haigustele ning suur saagikus. Ürgnisu on leivaviljana mainitud ka piiblis. Antiikkultuurides pakuti speltat ohvrianniks maaviljelusjumalale. Olulise kultuurina levis spelta päritolukohast Mesopotaamiast Kesk-Euroopasse. Läbi aegade on see teravili aujärjel olnud Saksamaal. Suur teene spelta toite- ja raviomaduste tutvustamisel oli 12. sajandil tegutsenud kloostri abtissil ja loodusravi pooldajal, hiljem pühakuks kuulutatud Hildegard von Bingenil. Nüüdisajal tegutseb Saksamaal isegi temanimeline instituut ja hulk seltse, kes okasnisu kasutamist tutvustavad. Õige spelta äratundmiseks tuleb teri veidi aega närida. Kui mass muutub suus närimiskummitaoliseks, on tegu õigesti kasvatatud nisuga.
Õige speltanisu saab vaid mahepõllunduse meetodeid kasutades, keemiliste väetiste ja tõrjevahendite toimel terade biokeemiline koostis muutub. Ürgnisu uus võidukäik algas paarkümmend aastat tagasi, kui looduslähedane ja tervislik toitumine ning mahetoodang uuesti populaarseks muutusid. Erinevalt muudest nisusortidest on speltatera kaetud sõkaldega (välis- ja sisesõkal), mis kaitsevad seda haiguste ja kahjurite eest. Speltanisu ei omasta mineraalväetisi, mistõttu kasvatatakse seda harva tööstuslikult. See on geneetiliselt terve ja keskkonnasaastele vastupidav teravili.
Speltanisu peetakse maitseomadustelt ja toiteväärtuselt tavanisust paremaks, sest on valgu-, rasva- ja mineraalaineterikkam ja tema toiteväärtus on kuni kaks korda suurem kui tänapäevastel nisusortidel. Speltas on rohkelt proteiini, süsivesikuid, väärtuslikke amino- ja rasvhappeid, temas sisalduv tärklis on hea seeduvusega. Speltatoitude kiudainerohkus väldib kõhukinnisust ning aitab edukalt ohjata ka organismi kolesteroolimajandust.
Erinevalt tavalisest nisust ei ole vitamiinid ja toitained koondunud speltanisus viljatera kesta alla, vaid on jaotunud tera kõikidesse kihtidesse. Tänu sellele on vitamiinid ja toitained pärast jahvatamist alles ka püülijahus. Kooritud teradest speltajahu on peaaegu võrdne tavanisu täisterajahuga ning küpsetamisel tuleks kasutada täisterajahu retsepte. Kleepvalk on tavanisu omast veidi nõrgem, mistõttu küpsetised kerkivad vähem. Küll aga on speltajahu hea kasutada koos tavalise nisujahuga – see annab oma pähklise maiguga toitudele huvitava maitsenüansi.
Speltat müüakse täisteriste, kliide, helveste, kruupide, tangude, manna ja mitut sorti jahuna.
Spelta täisterajahul on kõrge energiaväärtus. Koos rikkalike looduslike mineraalide, vitamiinide ja kiudainetega annab sellele iidsele nisule palju eeliseid. Speltanisu tugevdab immuunsüsteemi. Täistera speltajahu sobib terviseleibade küpsetamiseks, andes neile erilise, kergelt pähklimaigulise maitse.
Pehme speltajahu – spelta täisterajahu sõelumisel eraldatakse tera jämedam väliskiht, et saada kätte pehme tuum, millest jahvatatakse kreemja konsistentsiga valge jahu. Pehmel speltajahul on oluliselt rikkalikum maitse ning tervisliku alternatiivina teistele töödeldud jahudele võib sellega, kas osaliselt või täielikult asendada valget nisujahu. Sobib kondiitritoodete valmistamiseks, pärmitaignatele või leivaküpsetuseks.
Toitumisalane teave 100g kohta:
Energia 1440 kJ/343kcal
Rasvad 1,7 g
Süsivesikud 60,3 g
Valgud 15,8 g
Kiudained 10 g