Peruu ja Boliivia Andidest pärinev tšiili hanemalts oli inkade tsivilisatsiooni pühataim ja tõlkes tähendab quinoa “seemnete ema”. Boliivias, Tšiilis ja Peruus on kinoa taime kasvatatud juba üle 5000 aasta ta oli kartuli ja maisi kõrval üks põhitoiduaineid. Kõrgmäestikes elavatele indiaanlastele olid kinoaseemned kullast hinnalisemad ning oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka “asteekide kullaks”. Põliselanike uskumuste järgi on kinoa taevalik kingitus, mille saatis neile püha lind kullku. Seega omistati talle erilisi omadusi vaimsel tasandil. Hispaaniast pärit vallutajad keelasid indiaanlastel kinoa kasvatamise ja hävitasid põllud. Kinoakasvatus hääbus sajandeiks, kuni ameeriklased selle 1980. aastate alguses taasavastasid ja seda uuesti kasvatama hakati.

Kinoa ei ole klassikaline teravili, vaid rohttaim, mis annab arvukalt pisikesi söödavaid seemneid ning mida kasutatakse toiduks samamoodi nagu teravilja. Peedi, spinati ja amarantiga ühte perekonda kuuluva kinoa seemned on hirsist veidi suuremad ja nende maitse meenutab pähklit. Olenevalt sordist võivad seemned olla kas kollakasvalged, roosad, oranžid, punakad või mustad.

Kinoa on üks väärtuslikemaid toiduaineid, mis on kogu maailmas leidnud laialdast kasutust igapäevase toidulaua rikastamisel. Kinoa sobib suurepäraselt riisi, kuskussi ja pasta asendamiseks. Temast saab keeta putru, kinoaseemneid võib lisada suppidesse, salatitesse, pajaroogadesse ja köögiviljatoitudesse. Võib serveerida hommikupudruna koos pähklite, puuviljadega ja meega. Kinoajahu võib kasutada muffinite, saiade ja pannkookide retseptides maitse ja tekstuuri elavdamiseks. Taime lehti kasutatakse salatite, kõrvalroogade ja suppide koostises sarnaselt spinatiga. Lõuna-Ameerikas süüakse kinoat nagu riisi ja täisterajahust valmistatakse kohalikku leiba. Seemneid röstitakse, jahvatatakse, neist valmistatakse hommikusöögihelbeid ning inkade kultuuris traditsioonilist õlletaolist jooki chicha’t.

Kinoa glükeemiline koormus on madal, mis tähendab, et kinoast tehtud toidud annavad täiskõhutunde pikaks ajaks. Tegemist on aluselise toiduainega, mistõttu see aitab hoida organismi terviseks vajalikku aluse-happe tasakaalu. Kuna seemned on gluteenivabad, sobivad toidud gluteenitalumatuse ja –allergiaga inimestele.

Kinoaseemnetest saadud õli on tugev antioksüdant. Läbi aegade on kasutatud jahvatatud ja küpsetatud seemneid kompressina, leevendamaks valu ja muljumisvigastusi. Kinoat on kasutatud ka kui diureetikumi. See taim on aidanud tuberkuloosi, maksaprobleemide, aga ka kõrgusekartuse ja merehaiguse korral. Kõrge kaltsiumisisalduse tõttu on teda kasutatud rasedate organismi tugevdamiseks ja rinnaga toitvate emade piimatekke suurendamiseks. Luumurdude korral on soovitatud süüa rohkelt kinoat ning kasutada selle jahust ja veest valmistatud plaastreid.

Enamiku teraviljadega võrreldes on kinoa tunduvalt valgurikkam. Ta sisaldab kõiki 8 aminohapet, sealhulgas rohkelt lüsiini, metioniini ja tsüsteiini, mis on taimemaailmas väga haruldane. Kinoa on suurepärane magneesiumi-, raua- ja kaltsiumiallikas. Samuti sisaldab vaske, tsinki ja fosforit ning parajas koguses B2 ja E-vitamiini.

Enne keetmist tuleks kinoa voolava vee all korralikult loputada, kuni pesuvesi enam ei vahuta. Kinoaseemneid katab vaigusarnane looduslik saponiinikiht, mis on mõrkja maitsega. Kuid paljud tootjad on selle enne müügile paiskamist sageli juba eemaldanud. Kinoa keetmiseks võta ühe osa seemnete kohta kaks osa vett, lase korraks keema ja kuumuta madalal tulel 10-15 minutit. Kinoa on valmis, kui seemned muutuvad poolläbipaistvaks ja valge idu eraldub tera kehaosast, nähes välja justkui valge spiraalne saba.

Toitumisalane teave 100g kohta:

Energia 1470 kJ/351 g
Rasvad 5 g
Süsivesikud 58,5 g
Valgud 13,8 g
Kiudained 6,6 g