Põlduba on kultuurtaim, mis kuulub kaunviljade hulka ja tema seemneid kasutatakse aedviljana. Põlduba hakati toiduks tarvitama ja ka kasvatama Vahemere maade idaosas ja Edela-Aasias umbes 6000 eKr. Antiik-Roomas kasutati põlduba mängužetoonina, millega määrati saturnaalide ajal peo kuningas. Sellest kombest paistab olevat alguse saanud ka paljudes maades levinud komme peita kolmekuningapäeval põlduba koogi või piruka sisse ja kroonida selle leidja “oakuningaks”.

Põldoakaunad on 15–25 cm pikad ja terava otsaga. Kauna sisemus on kaetud valkja karvase kattega ning sisaldab 5–10 lamedat ümarate otstega seemet, mis on rohelist, punakat, pruunikat või lillakat värvi. Seemned on 2–5 cm pikad. Uba süüakse töödelduna erinevate roogade koostises.

Värskelt või kuivatatuna on põlduba hea suppide ja hautiste koostisosa, nii tervelt kui ka püreestatult. Põlduba on nii väärtuslik toiduaine, et üksnes ube süües võib elada pool aastat, ilma et organism kahju kannataks. Oasupp põldubadest kuulub eesti rahvustoitude hulka.

Põldoas on proteiini (kuivaines 25–34%) rohkem kui lihas ja kalas. Oad soodustavad neerude, lümfi ja soolestiku tööd. Oma keemilise koostise ja suure kiudaine sisalduse tõttu on soovitatud ube süüa mitme tervisehäda – spasmide, kõrge vererõhu, herpese, palavikuliste villide, suupõletike, isutuse ja Parkinsoni tõve korral. Toorelt on oad tsüanogeensete glükosiidide sisalduse tõttu nõrgalt mürgised, põhjustades seedehäireid, peavalu ja palavikku, seetõttu tuleks ube süüa kuumtöödeldult.

Toitumisalane teave 100g kuivatatud põldoa kohta:                              

Energia            1320 kJ/316 kcal
Rasvad             1,6 g
Süsivesikud    41,6 g
Valgud             25 g
Kiudained       16,4 g