Aeduba (Phaseolus)
Aeduba ehk türgi uba on üheaastane rohttaim, mis pärineb Lõuna-Ameerika lääneosast ja Mehhikost. Maisi kõrval oli aeduba muistsetele asteekidele ja inkadele põhitoiduse saamiseks kasvatatav püha taim, mida sealsetel aladel viljeldi juba 6500 aastat tagasi. Euroopasse tõid aedoa hispaanlastest meresõitjad 16.sajandil, kus see esialgu rikastas vaid valitsejate pidulaudu. Hispaaniast levis aeduba Türgisse ning sealt 17. sajandil Kesk-Euroopa maadesse (sealt ka nimetus „türgi uba“).
Pikad ja peenikesed aedoakaunad võivad olla sirged või kergelt kõverad, värvuselt rohelised või kollased. Kaunad on tavaliselt 8–12 cm pikad ja sisaldavad 4–12 oaseemet. Seemned võivad olla värvuselt valged, kollakad, mustad, pruunid, kirjud jne. Kujult võivad seemned olla elliptilised, ruljad või neerukujulised. Sõna „uba” tähistab nii kauna, mida kasutatakse köögiviljana, kui ka söödavaid seemneid. On sadu aedoaliike, mis varieeruvad kujult, värvilt, maitselt ja toiteväärtuselt.
Ehituse järgi jagunevad kaunad kolme rühma:
Suhkruoad ehk kiududeta aedoad – nahkjas sisekile puudub, kaunaõmblused on kiududeta. Poetisoad ehk kiulised – kauntes on pärgamentjas sisekile, kaunaõmblused on kiududega. Poolsuhkruoad ehk poolkiulised – nahkjas sisekile on nõrk või areneb hilja, kaunaõmblused on kiududega;
Aedube on mitut värvi ja isegi kirjuid.
Valged neerukujulised aedoad on kreemja maitse ja tugeva kestaga, mis ei lähe keetes väga kergelt pudruks. Valgeteralistest aedubadest saadakse kõrge valgusisaldusega jahu. Esmapilgul on see sarnane nisujahule, kuid puhtal kujul saiaküpsetuseks ta ei sobi, sest tainas kerkib halvasti ja ei küpse hästi. Aedoa jahu lisatakse tavaliselt nisujahule, et tõsta selle toiteväärtust. Niisugune leib on eriti kasulik lastele. Oajahu lisatakse ka mõningate makaronitoodetele, mis samuti tõstab nende toiteväärtust.
Kidney oad ehk punased neerukujulised aedoad on oma nime saanud sellest, et uba meenutab nii oma värvi kui ka kuju poolest neeru, kutsutakse ka tšilliubadeks. See uba on hõrgu maitse ja koostisega ning sobib kõigisse madalal kuumusel valmivatesse roogadesse, sest just nii omandab uba maitseid kõige paremini. Eriti populaarsed on need oad Indias, Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides ja Hispaanias. Väga hinnatud tex-mex toitude valmistamisel kombineerituna tšilliga.
Borlotti oad on lõbusalt puna-valge-kirjud. Need on tihedalt kasutuses Itaalia köögi roogades, neil ubadel on kerge pähklimaitse ja kreemjas tekstuur.
Cannellini oad on ümaramad ja lamedama otsaga kui valged aedoad, väga populaarsed Itaalias.
Mustad oad on Kesk- ja Ladina-Ameerika köögis üheks põhitoiduks, laialt kasutusel ka Hiina ja Jaapani köögis; maitselt on must uba pehme, magus ja pisut mullane.
Toiduks kasutatakse nii poolvalminud kui ka valminud ube värskelt, kuivatatult, soolatult, sügavkülmutatult või konserveeritult. Ubadest valmistatakse suppe, salateid ja hautisi, serveeritakse erinevate roogade juurde, valmistatakse võileivakatteid.
Aedoavalk on lihavalgust väärtuslikum ning ubades on kuus korda rohkem valke kui piimas ja kolm korda rohkem kui nisuleivas. Aedoa terades sisaldub vaske ja tsinki rohkem kui enamikus köögiviljades. Vitamiinidest on aedoas olemas peaaegu kõik B-grupi vitamiinid, karotenoidid ja C-vitamiin. Aedoas on aine, mis sarnaneb insuliiniga ja mõjub soodsalt suhkru ainevahetusele veres, mistõttu soovitatakse neid suhkruhaigetele. Aedube ei tohi süüa toorelt, sest need sisaldavad mürgist ühendit glükosiidi – faseolunatiini, mille toime keetmisel ja hapendamisel kaob.
Toitumisalane teave 100g kuivatatud ubade kohta keskmiselt:
Energia 1420 kJ/339 kcal
Rasvad 0,8 g
Süsivesikud 47,6 g
Valgud 23,5 g
Kiudained 22,3 g