Rukis pärineb Edela-Aasiast, kus ta kasvas looduslikult ja saastas umbrohuna nisupõlde. Teiste sealt pärinevate teraviljadega võrreldes peetakse teda üheks hilisemaks kodustatud teraviljaks. Koos nisuga levis rukis 1800–1500 eKr Euroopasse, kus ta jahedamas kliimas ja kehvemal mullal arenes omaette kultuurteraviljaks. Vanad kreeklased ja roomlase rukist eriti ei armastanud ja pidasid seda pigem vaeste toiduks. Elatustaseme tõustes kadus rukis paljude rahvaste igapäevaselt toidulaualt. Põhjamaades, Ida-Euroopas ja Skandinaavias on rukis oluliseks toiduteraviljaks jäänud tänapäevani.
Rukkil on kümneid liike ja palju sorte, ta on vähenõudlik pinnase suhtes ja külmakindel, mistõttu sobib põhjamaises kliimas kasvatamiseks. Tänapäeval toodetakse 95% rukkist Uurali mägede ja Reini jõe vahelisel alal. Suuremad kasvatajad on Venemaa, Poola, Saksamaa, Valgevene ja ka Kanada. Soome, Rootsi, Leedu, Läti ja Eesti kasvatavad rukist peamiselt vaid enda tarbeks. Rukist tarvitatakse eelkõige leivajahu toorainena. Rukkijahust leib on põhiline teraviljatoit Põhjamaades, Venemaal ja Põhja-Euroopas, mujal maailmas on rukki tähtsus väike. Lisaks mustale leivale valmistatakse rukkist ka näkileiba, täitera- ja koorikleiba, jahvatatakse mitmes jämeduses jahu. Kuid temast tehakse ka suppi, kalja, õlut, viina, viskit ning kasutatakse biokütusena. Rukis on kasvatatavaist teraviljadest kõige suurema põhusaagiga, seega ajal mil rehte veel käsitsi kootidega peksti, kasutasid eestlased pikka rukkiõlge õlgkatuste valmistamiseks. Rukkikõrt on kasutatud ka õlgkübarate punumiseks. Rukkipõhust saab valmistada paberit ja kartongi.
Rukis on Eesti rahvusvili ning tähendab meie rahvale ennekõike igapäevast leiba. Eestis tunti rukist juba 4000 aastat tagasi, kuid omaette kultuurina hakati seda kasvatama alles 11. sajandil. Leivategemisel tõrjus rukis kõik teised teraviljad välja, kuna suure loodusliku suhkrusisalduse tõttu hapnes rukkitaigen hästi ja leib säilis kaua. Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 6–10 pätsi, millest igaüks kaalus 2–5 kg. Aja jooksul tõusis rukkileib Eestis peamiseks toiduseks, sellega on seotud meie kombed, traditsioonid ja rituaaltoidud nagu pulmaleib ja näärileib. Leiba hoiti, temast lauldi, leivaga võeti vastu kalleid külalisi. Siiani minnakse leivaga uut kodu sisse õnnistama ehk viiakse soola ja leiba. Kui leivapaluke juhtus maha kukkuma, tõstis eesti mees leiva üles ja andis sellele suud. Eestis kasvatatava rukki kogus on kohalikuks tarbimiseks üldjuhul piisav, et tagada eestlaste toidulauale omal maal kasvatatud rukkist küpsetatud leib. Rukis on aastasadu olnud meie kõige püham vili ning rukkileib on meie rahvustoit, mida on võrreldud kulla, päikese ja elu endaga.
Rukkis on palju magneesiumi, kaaliumi, tsinki, kaltsium, fosforit, B-rühma vitamiine, veidi vähem rauda. Rukkileiva tervislikkust seostatakse eelkõige suure kiudainete sisaldusega. Kiudained seovad vett ja tekitavad täiskõhutunde vähendades nii rasva osakaalu toidus. Samas tugevdavad nad igemeid ja on seeläbi kasulikud hammaste tervisele. Rukkitoodete söömine vähendab haigestumist südame-ja veresoonkonna haigustesse, vähendab jämesoolevähki haigestumise riski, kuna kiudained kiirendavad seedeprotsessi ja seega väheneb kantserogeensete ainete kokkupuuteaeg soolestikus. Kiudained alandavad vere glükoosi ja insuliini sisaldust, vähendades ka kolesteroolisisaldust.
Toitumisalane teave 100g rukkiterade kohta:
Energia 1400 kJ/334 kcal
Rasvad 2,5 g
Süsivesikud 55,2 g
Valgud 14,8 g
Kiudained 14,6 g